10.05 Trenn

Kuigi sellest on möödas juba nädal, suudan ma ikkagi meenutada midagi. See oli fantastiline päev. Tahtsin tegelt tavaliselt trenniplatsi trenni ja seekord Aaniga ja hüpata. Aga tuli välja et Katil on jälle teised plaanid. Rääkis et me läheks jälle matkale. Laura oli õnnelik, Kati rahul aga mina, mina olin pisut pahane, aga matkale ei saa igapäev minna ju. Võtsin siis Fella matkale. Laura võttis Kuiviku ja Kati võttis Ezra. Läksime jälle läbi selle küla mis eelminegi kord. Vahepeal metsarajal kui rahulikult läbi paksu metsa jalutasime ei olnud mul üldse kindel olla. Ühes kraavis oli mingi elukas, alguses arvasin et see on lind aga tuli välja et see oli kobras. Esimest korda nägin nii lähedalt. Fellal oli mingi kartus kohe sees. Aga midagi õnneks ei juhtunud. See tihe mets ajan mulle judinad peale. Pidevalt käisid mu silmad üle ümbruse. Jõudsime Oandule ja seal metsaradadel sõitsime ringi. Siis tuli see mägi, kus on palju tõuse korraga. Fella võttis mul juba alguses elukiire galopi sisse. Olin teglikult õnnelik. Esimesena olin ma mäest üleval. Siis jõudsin ka teised. Natuke teed kõndisime alla kui Kati ümber pööras ja meidki kutsus. Ma ei suutnud tähelegi panna, kui Fella juba kihutamisfaasi sisse võttis, püüdsin teda tagsi hoida, ta keeras järsku paremale paksu sambla sisse ja siis leidsin ma ennast juba samblahunnikus. No kes ikka seal pehme peal haiget saab. Asi oli selles et Fella hakkas lollitama. Nüüd põdesin ma väheke. Ka Laural ei paistnud eriti kõik korras, sest Kuivik oli pisut ärevil kogu sõidu. Jõudsime mereäärde kus me pilte tegime. Sinna tulid ka mingid inimesed jalgratastega, üllatuseks olid nad Fella kunagised omanikud. Mereääres olin ma pahane. Peale seda kukkumist olin ma üldse kuidagi närviline. Fella ei seisnud üldse paigal. Pilte ei saanud ka hästi teha. Hakkaisme tagasi minema. Jalgratturid sõitsid meiele ootamatult järgi, just siis kui minul ratse lõdav oli. Kuivik ja Fella ehmatasid galoppi sellepeale. Mõnus. Hea, et tasakaaluga kõik hästi oli, muidu oleks sealt ka alla lennanud. Sõitsime metsteedel traavi ja asju. Jalutasime ka vahepeal palju, ja mis kõige hullem - vaikuses. Mul oli pea pulki täis. Tahtsin ainult koju vahepeal. Jõudsime tagasi põldudele kus enne alustasime. (tulime teist kaudu tagasi) Tegime kaks korda mõnuslt galoppi. See tõstis mu tuju. Imetlesin isegi galopi ajal, kui hea ma varjupildil välja nägin. Seega lõppes meie matk. Tuppa kutsuti meid suppi sööma ja räägiti et meie esimesed tööpäevad peaks olema 23. ja 24. mai. Steven jõudis juba söögi ajal kohale ja nii tore päev lõppeski.